Vilistlase lugu. Jaan Lehtaru: restaureerimiskeemia kui sild teaduse ja kultuuri vahel
Kust tekkis Teie algne huvi keemia vastu?
Kindlasti mängis rolli minu keskkooliaegne Abja kooli direktor ja keemiaõpetaja Heino Einer. Tema motiveeris mind keemiat õppima. Keemiasse süvenemine ei olnud esialgu minu teadlik otsus, aga hiljem hakkasin järk-järgult keemia vastu rohkem huvi tundma. Kui ülikooli jõudsin, siis sain veelgi enam aru, et keemia on väga lai ja huvitav valdkond, kus on palju erinevaid suundi ja spetsialiseerumisvõimalusi.
Tartu Ülikoolis planeerisin tegelikult alustada õpinguid õigusteaduse või ajaloo erialal. Mäletan, et vaatamata varasemale keemia huvile, ei olnud ma endiselt väga kindel, kas tahan keemiaga erialaselt tegeleda. Peale Nõukogude Liidu armees käimist sain aga aru, et tahaksin õppida midagi, mis pole poliitikaga nii tihedalt seotud – seega reaalaineid.
Tartu Ülikooli keemiat õppima asudes polnud mul endiselt selget pilti sellest, kes minust saama peaks. Tol ajal võis peamiselt valida kas õpetaja või teadlase elukutse vahel. Õpingute käigus mõjutas mind kõige rohkem õppejõud Tullio Ilomets, kes äratas minus varasema huvi ajaloo ja kunsti vastu. Tullio Ilometsa peetakse restauraatorite koolkonna rajajaks, nii et tema juhendamisel on keemia eriala lõpetanud kümneid restauraatoreid ja konservaatoreid. Sealt tuli ka minul mõte spetsialiseeruda restaureerimiskeemiale.
Kolmandal kursusel alustasin õpinguid eriprogrammi alusel, mis tähendas, et olin vaba pedagoogilistest õppeainetest ja sain keskenduda paberi keemiale ja restaureerimisele. Samal ajal õnnestus mul saada ka ülikooli raamatukogus poole kohaga tööle restauraatorina. Sain pärast lõpetamist keemik-restauraatori kutse ning jätkasin tööd täiskohaga ülikooli raamatukogus. Pärast ICCROM’i konserveerimise alast suvekursust Austrias jätkasin õpinguid Tartu Ülikoolis magistrantuuris. Uurimistöö teemaks oli sobilike paberi konserveerimismeetodite leidmine foksingplekkide eemaldamisel. Rahvusarhiivi loomisel pakuti mulle konserveerimise valdkonna juhi ametikohta, kus töötan tänaseni.
Kas ja kuidas kandub keemia instituudis õpitu Teie igapäevasesse ellu?
Ma arvan, et keemia ja eriti analüütiline mõtlemine, mida keemiat õppides arendatakse, on mulle kindlasti palju kaasa andnud. Kui oled harjunud otsima lahendusi, katsetama ja loogiliselt mõtlema, siis see kandub edasi ka teistesse eluvaldkondadesse.
Näiteks on konserveerimisel ja restaureerimisel sageli vaja analüüsida, millistest materjalidest objektid koosnevad ja mis on põhjustanud nende kahjustumise. Ilma keemia baasita oleks seda väga raske teha. Samuti tuleb igapäevaselt teha otsuseid, milliseid aineid või konserveerimismeetodeid kasutada, et arhivaale paremini säilitada. Olulisel kohal arhivaalide eluea pikendamisel on ka oskus valida õigeid säilitusümbriseid ning analüüsida hoiutingimuste mõju. See kõik eeldab põhjalikke teadmisi keemiast.
Mis on Teie arust konservaatori töö väärtus ühiskonnas? Kas oskaksite välja tuua mõned näited, mis võiksid tavainimesele huvi pakkuda või näidata, miks see töö on nii oluline?
Konservaatori töö väärtus seisneb eelkõige selles, et me päästame sõna otseses mõttes olulisi kultuuriväärtusi hävimisest ning tagame oma töö kaudu ühiskonnale vajaliku info kättesaadavuse digiteerimise abil. See tähendab ka, et originaale kasutatakse vähem, nende hoiutingimused on paremad ja eluiga pikem. Arhivaalide digiteerimiseks ettevalmistamine võib tunduda mõnikord rutiinne ja igav, kuid teadmine, et uurijad üle maailma saavad internetis 24/7 seda uut informatsiooni kasutada mõjub konservaatoritele palsamina. Lisaks toome arhiivile lähemale ka noorema põlvkonna, kes on nutiseadmetega harjunud. Tänapäeval on Rahvusarhiivi veebis üleval ligi 40 miljonit digikujutist, mille tekkeloos on oluline roll konservaatoritel. Olen kindel, et meie töö aitab säilitada kirjalikku kultuuri ja ajalugu ning annab uurijatele võimaluse teha avastusi, mida muidu ei oleks võimalik.
Ilmeka näitena digiteerimise projektidest võib esile tuua Tartu Ülikooli arhiivi (1918–1944) digiteerimise aastatel 2021–2023, mille tulemusel sai tänu konservaatoritele avalikkusele kättesaadavaks 1,2 miljonit digikujutist üliõpilaste, õppejõudude, teadlaste isikutoimikutest, ülikooli institutsioonidest ja korporatsioonidest. Hea meel on, et ülikoolile saab nende õpetuse eest midagi tagasi anda.
Venemaa agressiooni arvestades on väga oluline rõhutada, et oleme koostöös Utah Genealoogilise Seltsiga taganud meie rahvusliku mälu säilimise. Nimelt kirikuarhivaalidest tehtud koopiad mikrofilmil ja digikujutisena asuvad USA-s turvalistes hoidlates. Vähe tähtis pole ka abi osutamine meie asutuste, mäluinstituutide ja eraisikute dokumentide või fotode konserveerimisel. See kõik annab konservaatoritele kindlasti rahuldustunnet, et meie töö pole tühine.
Mis on põnevaim projekt millega tegelnud olete?
Meenub mitu projekti. Esimeseks oli projekt nimega „THULE,“ mis uuris Eesti trükise säilimist. Minu valdkonnaks olid keemilised analüüsid ja seisundiuuring. Sel perioodil õnnestus mul stažeerida Ameerika Ühendriikides Andoveri konserveerimiskeskuses ja osaleda Roomas ICCROM’i rahvusvahelisel kursusel „Mitte- ja mikrodestruktiivsed analüüsimeetodid,“ mis andsid tulevikuks suurtes rahvusvahelistes projektides osalemiseks julgust. Järgnevatel aastatel avaneski mul võimalus osaleda rahvusvahelises projektis nimega „Metals in Paper“ (MIP) ehk „Siirdemetallid paberis“, mille peamiseks uurimisteemaks oli raudgallustindi korrosioon. Tänu selles projektis osalemisele võtsime Rahvusarhiivis esimestena Baltikumis kasutusele raudgallustindi korrosiooni stabiliseerimise meetodi. Hiljem õnnestus mul töötada euroopa koostöövõrgustikus COST D42 EnviArt. Projektis keskenduti keskonna ja artefaktide vahel toimuvate keemiliste mõjude uurimisele. Peamiseks tulemuseks oli see, et lasime teha arhiivihoidlates õhukorrosioonitaseme ja lenduvate orgaaniliste ühendite mõõtmised, mida polnud varem Eesti mäluasutustes siiani tehtud.
Mis Teile enda töö puhul kõige rohkem rahuldust pakub?
Kindlasti see, kui mõni keerulise probleemiga konserveerimisalane töö saab edukalt tehtud. Näitena võib tuua Eesti Rahvusraamatukokku üle antud E. Wiiralti graafika kollektsiooni konserveerimise koostöös sealsete konservaatoritega. Rahvusarhiivis oli oluline tindikorrosiooni seisundiuuringu läbi viimine ning selle põhjal kahjustatud arhivaalide konserveerimine. Head meelt teeb see, kui on võimalik oma kogemuste ja teadmiste abil teisi aidata või koolitada. Rahvusarhiivist on viimase kahekümne aasta jooksul saanud arvestatav praktikabaas, kust on koolitust saanud tudengid kahekümnest erinevast riigist. Lisaks koolituste korraldamisele on ilmunud ka mitmeid erialaseid juhiseid ja käsiraamatuid paberi omaduste ja analüüsimeetodite kohta, kui ka sellest kuidas käituda veekahjustustega arhivaalidega. Koostöö projektina valminud arhivaalide kahjustuste atlast kasutatakse üle maailma õppematerjalina ja Välis-Eesti arhiivides arhivaalide kahjustuste tuvastamisel. Loomulikult on rahuldust pakkuv ka see, kui suudame päästa väga keerulises olukorras kirjalikku kultuuripärandit, näiteks kirikuarhivaale, mis on olnud oma säilitustingimuste tõttu hävimisohus.
Miks peaksid noored valima keemiaeriala?
Meie eriala kontekstis annavad keemia teadmised materjalide koostisest, kahjustumisprotsessidest, keskkonna tingimuste mõjust ja analüütilise mõtlemise oskus võimaluse teha õigemaid valikuid konserveerimismeetodite kasutamisel. Olen seisukohal, et üldjuhul on reaalaineid lihtsam õppida noorena kui hiljem. Kui noorena analüütiliselt mõtlema õpid on see sulle abiks igas eluvaldkonnas terve ülejäänud elu. Lisaks on keemia fundamentaalne teadmiste baas paljudele erialadele, sealhulgas konserveerimisele ja restaureerimisele. Varem oli meil ka rohkem keemikuid tööl, aga tänapäeval valmistatakse konservaatoreid ette peamiselt Pallases ja EKAs. Konservaatoriks õppimise haridus on nüüdseks pisut teistsugune, aga reaalainete taust tuleks ainult kasuks.
Soovitaksin kindlasti noortel keemiat õppima minna. Enda tööst lähtudes saan öelda, et kui ma ei teaks üldse, kuidas keemilised protsessid toimivad, millistest ainetest ning materjalidest koosnevad arhivaalid, siis oleks minu töö tulemuslikkus kindlasti väiksem ja eksimusruum suurem. Lõpetuseks tahan öelda, et meil on kohutavalt vedanud Rahvusarhiivi Noora maja asukohaga, sest meie naabriks on abivalmis koostööpartner Tartu Ülikooli keemia instituut. Vähetähtis pole ka fakt, et neid kahte institutsiooni ühendab W. Ostwaldi tänav, kes oli füüsikalise keemia rajaja, Tartu Ülikooli kasvandik ja õppejõud ning Nobeli preemia laureaat. Seega keemiata ei saa siin kohe kuidagi!
